Vanusepiirangud on hindamis- või tähistussüsteemid, mida kasutatakse selleks, et tagada meelelahutusliku sisu, näiteks filmide, videote, DVDde ja arvutimängude, selge tähistamine vastavalt nende sisule. Vanusepiirangud aitavad tarbijatel (eriti lapsevanematel) otsustada, kas konkreetset toodet osta või mitte.

Arvuti- ja videomänge mängivad miljonid inimesed kõikjal Euroopas. Ühendkuningriigis nimetab 37 protsenti 16–49 aasta vanustest elanikest end aktiivseteks arvuti- ja videomängude mängijateks (aktiivsete mängijate all mõeldakse praegu inimesi, kes mängivad mänge mängukonsoolide, pihuseadmete või arvutiga). Seevastu Hispaanias ja Soomes määratleb 28 protsenti 16–49 aasta vanustest elanikest end aktiivsete mängijatena [Nielseni raport, 2008]. Kuigi enamik mänge (49%) on sobilikud igas vanuses mängijatele, on siiski palju ka selliseid, mis on sobilikud vaid suurematele lastele ja varateismelistele noortele. Samuti on mänge (4%), mille sihtrühm on üksnes täiskasvanud (vanemad kui 18aastased).

Mängul olev piirang kinnitab selle sobivust teatavasse vanuserühma kuuluvatele mängijatele. Seega sobib piiranguga PEGI 7 mäng vaid vähemalt seitsmeaastastele ja piiranguga PEGI 18 vaid vähemalt 18aastastele täiskasvanutele. PEGI piirangus on arvesse võetud mängu ealist sobilikkust, mitte selle raskusastet.

PEGI süsteem on kasutusel ja tunnustatud kõikjal Euroopas ning see on pälvinud Euroopa Komisjoni suure toetuse. PEGI peetakse üleeuroopalise ühtlustamise näiteks laste kaitsmise vallas.