Üle kogu maailma tunnevad õpetajad järjest rohkem huvi arvuti- ja videomängude potentsiaalse rolli vastu noorte õppimisprotsessi toetamisel. Hiljutised uuringud näitavad, et arvuti- ja videomängude mängimise ajal on lapsed pidevalt haaratud õppimistegevustesse, mis on palju keerulisemad ja suuremaid väljakutseid pakkuvamad kui enamik nende n-ö tavalistest koolitöödest.

Isegi ilma haridusliku eesmärgita mängud nõuavad mängijatelt üsna palju õppimist. Mängud on keerulised ja kohanemisvõimet nõudvad ning sunnivad mängijaid arendama väga paljusid oskusi. Teadlased on täheldanud arvuti- ja videomängude mängimisel arvukaid kasutegureid, sealhulgas lapse sotsiaalne ja emotsionaalne, kognitiivne ja füüsiline areng, peenmotoorika ja üldisemate motoorsete oskuste lihvimine, käte ja silmade koordinatsioon, loovus, tähelepanuvõime ja probleemide lahendamise oskus, kui nimetada vaid mõnda.

Inimesed arvavad sageli, et arvuti- ja videomängude mängimine on üksildane tegevus. Reaalsus võib olla hoopis teistsugune. Videomängude mängimine on üha rohkem sotsiaalne tegevus, sest enamikul konsoolidel on nüüd mitme mängijaga mängimise võimalus. Ühe konsooliga saab mängida kaks kuni neli mängijat, kuid järjest rohkem on neid mänge, mis võimaldavad mängijatel teiste mängijatega veebipõhiselt suhelda ja sellest tulenevalt kasvab Interneti-põhiste mängukogukondade arv kiiresti. Nende mängude sotsiaalse suhtlemise aspekt aitab mängijaid ühendada.